مشرف
Autor on endine IMFi (ja SPR) ametnik ja endine Pakistani Riigipanga presidendi kohusetäitja.
IMF-i missioonide koreograafia on masendavalt tuttav. Pärast nädalaid kestnud tuliseid läbirääkimisi esitatakse IMF-i abiraha meeleheitlikult otsivatele riigiametnikele nimekiri ärritavatest nõudmistest, mida nad peavad täitma, enne kui nad saavad lõpuks juurdepääsu fondi kassale.
Nagu Kreeka tragöödia lõpustseen, viivad need nõudmised alati avalikkuse pahameeleni, mis muutub eepiliseks vastasseisuks. Viimases trotslikus etenduses enne kapituleerumist võtavad valitsusametnikud ja kodumaise meedia raevukas osad võtted fondi karmi armastuse samanimelisest sõnumitoojast – „missioonijuhist”, kes on reisinud Washingtonist esimese klassi, et saada fondi näoks. IMF ja halbade uudiste kandja.
Pokkerinäoga missioonijuht on alati hämmingus, kuna tal puudub empaatiavõime, ta ei ole piisavalt tundlik reaalpoliitika suhtes ja ta kehtestab kõigile sobiva programmi, mis on kopeeritud ja kleebitud mõnest vananenud mänguraamatust. Kui vaid riigid teaksid, kust enamik IMFi nõudmisi tegelikult pärineb, ja kui palju pettumust missiooni juht selle bürokraatia läbitungimatuse särava maskeeringu taga peidab.
Sisenege IMF-i salajasse poliitbüroosse, osakonda, mille nimi on kahjutult strateegia, poliitika ja ülevaade või lühidalt SPR. Need on mustades riietes mehed ja naised, kes peidavad end varju, helistavad enamikule kaadritest, kuid ei võta enda peale süüd.
Nagu Keyser Söze Tavalised kahtlusalused, on IMFi suurim trikk maailma veenmine, et SPR-i pole olemas. Kui aga tähelepanelikult vaatate, hakkate märkama selle sõrmejälgi kogu IMF-is.
“Primus inter pares”, fondi osakondade “alfaisane”, IMFi “poliitbüroo”. Need IMF-is SPR-i jaoks kasutatavad keelitavad epiteedid annavad tunnistust selle tohutust kulissidetagusest jõust. Ülioluline on see, et ühtegi IMF-i aruannet ei saa avaldada ilma selle heakskiiduta. Ilma tema nõusolekuta ei näe päevavalgust ükski fondipoliitika (nt kapitalikontrolli, võla jätkusuutlikkust või IMF-i laenuandmist reguleeriv) ega IMF-i riigiprogramm.
SPR tuleneb oma võimust, mis on talle määratud fondi sisepolitseina, kelle ülesandeks on tagada, et missioonijuhid järgiksid IMFi parteijoont. SPR-i ülisuure mõju taga on loogika, et missioonijuhid võivad muutuda pehmeks ja muutuda omaks, kuna nad suhtlevad pidevalt riigiametnikega. Sellest tulenevalt tuleb neid enda käest päästa ja iga natukese aja tagant ritta virutada.
SPR-i peetakse objektiivsemaks tänu varjus tegutsemisele ja peakorteri turvalisusele. Selle tumedate kunstide orientatsioon annab sellele ka sang-froidi, mida on vaja noa keeramiseks, kui riigi päästmiseks ja IMFi raha kaitsmiseks peetakse vajalikuks karme meetmeid.
Või vähemalt selline mõte on. Tõde on see, et SPR on aja jooksul muutunud vähem sisemiselt pahatahtlikuks, kuid sisuliselt healoomuliseks fondi valitsemisaja ülevaldajaks ning rohkem pinnuks silmas missioonijuhtidele ja mõistlikule poliitikakujundamisele.
Sisemiselt, maailma vaateväljast eemal, kummardavad missioonijuhid SPR-i ees ikka ja jälle, tavaliselt nii suure nördinult, kuivõrd riigi võimud missioonijuhtide soovidele järele annavad. Ikka ja jälle on SPR nagu dementor, kes imeb maatööst kogu rõõmu välja.
See ei olnud alati nii. Varem olid SPRi kõrgeimad IMF-i kogenud töötajad, kes olid teinud ringe läbi erinevate osakondade – sealhulgas missioonijuhtidena. See võimaldas neil hinnata peent läbirääkimiskunsti ja kompromisse, mida on vaja igas fondiprogrammis. See vabastas nad võimule tõtt rääkima.
Nende kohusetunde puudumine tähendas, et IMF-i juhtkond oli vähemalt aeg-ajalt valmis SPR-i üle valitsema. Selle tulemusena oli jõudude vahekord tegelikult üsna ühtlane. Missioonijuhid võitsid sageli, kui tõuge tuli lükata. Rahvusvahelise Valuutafondi juhatus nõudis ka vähem ühtsust kõigis riikides ja seda, kuidas see võib muutuda. Missiooni juhi ja riigi ametiasutuste vaheline usaldus ja keemia ning kohapealne tegelikkus olid fondi programmide kavandamisel palju olulisemad.
Kokkuvõttes oli missioonijuhtide ja SPR-i vahel vähem võistlevaid suhteid, kusjuures viimane pakkus rohkem tuge ja vähem takistusi. Seetõttu olid IMF-i programmid varem paindlikumad ja pragmaatilisemad.
Kõik need asjad on tänapäeval vähem tõesed ja IMF (ja maailm) on selle jaoks vaesem. Tänapäeval tegutseb SPR rohkem nagu IMFi juhtkonna teenija, kes soovib fondipoliitikat suuraktsionäride kapriiside järgi kujundada.
Kuna fondi tippjuhtkond on muutunud vähem tehnokraatlikuks ja poliitilisemaks (eriti viimase kümnendi jooksul), on ka SPRi tipppersonal vaieldamatult muutunud politiseeritumaks ja vähem objektiivseks. SPR-i on ikka ja jälle kasutatud selleks, et läbi suruda fondiprogramme ja IMF-i poliitika muudatusi, mis on vajalikud muutuvate geopoliitiliste tuultega (vaadake hiljuti Kreekat, Egiptust, Argentinat ja Ukrainat).
Arvestades seda uut rolli, on SPR muutunud IMFi sisemises võimustruktuuris veelgi mõjukamaks. Juhtkond tagab nüüd, et SPR-i juhtivatele ametikohtadele määratakse lojalistid, et hoida seda jätkuvalt, ja sageli on olulistes küsimustes, mille puhul töötajate sisemine konsensus osutub tabamatuks, pigem osakonna kui missiooni juhi pooleks.
Kahjuks on selline hubasem suhe tippjuhtkonnaga SPR-i mainet IMFi töötajate silmis kahandanud. Erinevalt varasemast peab vähem parimaid missioonijuhte seda karjääri väärt peatuspaigaks. Ja kui nad otsivad karjäärivõimalusi, leiavad enamik SPR-i töötajaid, et see sarnaneb hotelli Californiaga. Kahetsusväärne tagajärg on see, et SPR on muutunud saarelisemaks ja intsestiivsemaks osakonnaks, kus on vähem hinnatud, milline on elu teel ja läbirääkimised riikidega.
Ajal, mil maailmamajandus maadleb tohutute ohtudega, mida põhjustavad kliimamuutused, USA-Hiina rivaalitsemine ja jooksev riigivõlg, on meil kõigil panus sellesse, et SPR saaks oma mojo taastada. Eelkõige tuleb endistesse päevadesse tagasi tuua SPR-i ja IMF-i programmide missiooni ülemjärelevalve delikaatne yin ja yang – ja SPR, mis seisab vastu ebamõistlikele juhtimisnõuetele. Alles siis võime mõistlikult eeldada, et globaalse koostöö ja IMF-i programmide kavandamise jaoks tekivad kastist väljas lahendused.
Populaarne endine IMFi tegevdirektori esimene asetäitja David Lipton märkis kord, et Maailmapanga ja IMFi erinevus seisneb selles, et viimane on suurem kui selle osade summa. Ja see SPR – millel pole Maailmapangas ekvivalenti – andis fondile selle aritmeetilise alkeemia.
On selge, et meie kõigi huvides tuleb SPR taas suurepäraseks muuta. Ma ütlen seda ühe selle vana jalaväelasena, kellel on selle hiilgeaegadest palju häid mälestusi.