مشرف
Azad Safarov oli tahtnud Oscarite jagamise punasel vaibal kanda Ukraina riigivapiga T-särki. Ta loodab, et tänaõhtune tseremoonia annab veel ühe platvormi “maailmale sõja meelde tuletamiseks”.
Kõrval Azad Safarov, Ukraina produtsent, kes töötab Ukrainas Sky Newsiga
Pühapäev, 12. märts 2023, 11:40, Ühendkuningriik
Azad Safarov on Ukraina produtsent, kes töötab Ukrainas Sky Newsi ajakirjanikega. Ta on ka Oscarile kandideerinud dokumentaalfilmi “A House Made Of Splinters” režissööri assistent ja produtsent. Siin kirjutab ta rindejoonelt punasele vaibale minekust.
Kas sulle meeldivad filmid? Mina küll, aga vahel on päriselu isegi hullumeelsem kui filmid.
Vaid lühikese ajaga olen jõudnud Ukraina rindejoonelt Los Angelese Oscarite jagamise tseremoonial punasele vaibale astumiseni. Ja see on imelik tunne.
Sündisin Aserbaidžaanis vaesesse perekonda ning Mägi-Karabahhi sõja ja rahaliste probleemide tõttu otsustas mu pere kolida Ukrainasse. Asusime elama Donetskisse ja saime Ukraina kodanikeks.
Olin siis kaheksa-aastane ja isegi siis tahtsin ainult filme teha. Filmisime nõbuga lühisketše ja unistasime nende müümisest Hollywoodile.
Ema soovitas mul ajakirjanikuks hakata, sest tema arvates oli see Ukraina kõige rahulikum elukutse. Aga niipea, kui ma ülikooli lõpetasin ja 2014. aastal Kiievisse kolisin, algasid Maidani protestid – ja järelikult sõda.
Teleajakirjanikuna olen töötanud kõikjal Ukrainas. Tule all rindel ja salaja Venemaa okupeeritud Ukraina territooriumil.
Minu mõte on selles, et mul on 12-kilose kuulivesti ja kiivriga palju mugavam kui musta lipsuga smokingus.
Taotlesin 21-päevast eriluba riigist lahkumiseks, kui mulle öeldi, et lähen tseremooniale.
Kuidas vaadata kõiki Oscarile ja BAFTA-le kandideerivaid suuri filme
See anti ja ma otsustasin, et tahan kanda dressipluusi või T-särki, kõike, millel on kiri või Ukraina riigivapp. Aga nad selgitasid mulle, et korraldajad lihtsalt ei lase mind sisse, seal on range riietumisstiil.
“Võetud ilma õigusest olla õnnelik”
Olen sellest hetkest terve elu unistanud.
Varem vaatasin Oscari tseremooniaid ja kujutasin ette võitu; Ma kujutan ette, kui uhked oleksid mu vanemad, sõbrad ja perekond, kui ma selle auhinna kunagi võidaksin.
Aga nüüd on käes hetk ja mul on nominatsioon, ma ei saa seda liiga valjult välja öelda ega selle üle liiga rõõmustada.
“Kas sa ei hüppa rõõmust?! See on Oscari jagamine! See on ülilahe!” mu sõbrad ütlevad mulle kogu aeg.
Olen muidugi õnnelik, aga rõõm on segunenud kurbusega, sest niikaua, kui ma olen siin Los Angeleses, Ukraina rindel iga päev, iga tund, sureb sõdureid, kes kaitsevad meie riiki meie naabri eest.
Ma ei saa sotsiaalmeediasse naljakaid pilte postitada, sest just praegu kannatavad miljonid Ukraina tsiviilisikud Venemaa agressiooni ja rakettide käes.
Tundub, et Venemaa on võtnud meilt õiguse olla õnnelik, olla edukas, õigusest elust rõõmu tunda, õigusest lihtsalt kõva häälega naerda.
Sõja tagajärjed
Meie Oscarile kandideerinud dokumentaalfilm „Killudest tehtud maja“ räägib samuti sõja tagajärgedest.
Režissöör on andekas Taani filmitegija Simon Lereng Wilmont, kellega alustasin koostööd juba 2015. aastal ja see on meie teine film Ukrainast. Esimene, The Distant Barking of Dogs, jõudis 2019. aastal Oscarite nimekirja.
Killudest valmistatud maja räägib lastest, kes kasvavad sõja kõrvalt ajutises varjupaigas. See on kurb, kuid samas on see film lootusest. See räägib sellest, kuidas Ukraina lapsed võitlevad oma õnne, lapsepõlve ja õiguse eest elada perekonnas ja tunda armastust isegi sõja ajal.
See on oluline lugu, mida rääkida, ja meil on oluline missioon, mis ulatub kaugemale.
Asutasin koos dokumentaalfilmi konsultandi ja inimõigusaktivisti Olena Rozvadovskaga MTÜ Heategevusfondi Laste Hääled ning pärast Venemaa sissetungi aitasime tuhandetel lastel ja nende peredel rindejoonelt evakueeruda. Kuid vajadused ainult kasvavad.
Kogu produktsioonimeeskond mõistab, et me konkureerime Oscarite jagamisel suurte ettevõtete ja suurte nimedega, kellel on suured eelarved nende nominentide reklaamimiseks.
Aga võita oleks uskumatu, praegusel pimedal ajal tahame kinkida kasvõi ühe väikese rõõmu nii kaua vabaduse ja vabaduse eest võidelnud riigile.
Ja seda silmas pidades lähen tseremooniale ja loodan parimat. Kaasa võtan kaks asja: isa katkise kella – ta suri, kui olin 13-aastane – ja Ukraina lipuvärvides prossi.
Ja ei, ma ei keela oma telefonis õhurünnakute äppi, kui Ukrainast tuleb sellekohane teade, sest minu jaoks on Oscarid veel üks platvorm, millega maailmale sõda meelde tuletada.
Akadeemia auhindu saate vaadata pühapäeval, 12. märtsil alates kella 23.00-st ainult Sky Newsi ja Sky Showcase’i vahendusel. Ja kõike, mida peate enne tseremooniat teadma, ärge jätke ilma meie spetsiaalset Backstage’i taskuhäälingusaadet, mis ilmub kohe, ning vaadake esmaspäeva hommikust meie eriosa võitjate kohta.