Kais Saied: Miks Tuneesia president valis Sahara-tagused Aafrika sisserändajad

Kui teil on probleeme, süüdistage migrante või rahvusvähemusi.

See on läbiproovitud taktika, mida populistlikud poliitikud või autoritaarsed juhid kasutavad valimiste võitmiseks või väheneva populaarsuse toetamiseks.

Seda tüüpi populism näib olevat kõige tõenäolisem seletus Tuneesia presidendi Kais Saiedi veebruarikuu puhangule Sahara-taguste Aafrika migrantide vastu oma riigis.

Hr Saied tegi erakordse märkuse, et need inimesed olid osa vandenõust, mille eesmärk oli muuta peamiselt araabia-moslemi kultuuriga Põhja-Aafrika riigi demograafilist koosseisu.

Nagu ajalugu selgelt näitab, on see ohtlik taktika, mis viib sageli vägivallani. Ja täpselt nii juhtus Tuneesias.

Pärast kommentaare tundsid mustanahalised Aafrika sisserändajad sademete täit jõudu. Mõned kartsid oma kodudest lahkuda, kartes juhuslikku vägivalda või verbaalset väärkohtlemist.

Lõuna-Aafrikast pärit üliõpilane, kes on viimased viis aastat Tuneesias õppinud, maalis ahistava pildi sellest, kuidas hr Saiedi sõnavõtud mõjutasid Tuneesia mustanahalisi aafriklasi.

Selle tulemusena suundusid paljud mustanahalised aafriklased oma saatkondadesse repatrieerimist korraldama.

Tuneesia valitsus on presidenti kaitsnud, väites, et tema kõne oli suunatud neile, kes tulid riiki ilma loata, mitte aga seaduslikult riigis viibijatele.

Tuneesias, kus elab 12 miljonit inimest, on hinnanguliselt 20 000 Sahara-taguse piirkonna migranti.

Kuid Tuneesia õiguste uurija Kenza ben Azouz ütles BBC-le: “See ei ole seaduslikkuse ega ebaseaduslikkuse küsimus. See on selles riigis mustanahaline olemine.”

Ta lisas, et mustanahalisi tuneeslasi, kes moodustavad umbes 10–15% riigi elanikkonnast, diskrimineeritakse nende nahavärvi tõttu. See on probleem, mille tõstatas eelmisel aastal BBC Newsi araabia uuring.

Sahara-taguste aafriklaste probleem, kes reisivad Põhja-Aafrikasse, lootes pääseda üle Vahemere Euroopasse, ei ole uus. See on pikka aega olnud Põhja-Aafrika riikide ja Euroopa vaheline tüliõun.

Seekord on aga uus keel, mida härra Saied probleemi käsitlemiseks kasutas. Näis, et see on mõeldud hirmu ja natsionalistlikku kirglikkust õhutamiseks – masside koondamiseks mingisuguse põhjuse ümber hetkel, mil härra Saiedi hädad on jätkuvalt kuhjunud.

Majanduslikult on Tuneesia väga halvas seisus. See pole kunagi toibunud aastatepikkusest poliitilisest segadusest, mis järgnes president Zine el-Abedine Ben Ali kukutamisele 2011. aastal.

Turismi mõjutasid rängalt terrorirünnakud ning majanduslangust süvendas veelgi covidi pandeemia ja seejärel sõda Ukrainas.

Ka poliitiliselt ei lähe asjad presidendi tahtmist mööda.

Alates sellest ajast, kui ta 2021. aasta suvel valitsuskabineti vallandas ja parlamendi laiali saatis ning ta lubas, et teekaarti suunab riigi stabiilsuse ja õitsengu teele, on tema plaan saanud ühe valusa tagasilöögi teise järel.

Komisjon, kelle ta valis uue põhiseaduse koostamiseks, võttis oma toetuse tagasi pärast seda, kui ta tegi nende esitatud eelnõus drastilisi muudatusi. Ta koondas tõhusalt kõik võimu hoovad presidendi kätte ning vabastas seadusandja ja kohtusüsteemi.

Seejärel meelitas eelnõu üle veebipõhine avalik arutelu vaid paarsada tuhat inimest üheksa miljoni suurusest valijaskonnast.

Küsitlust ennast boikoteeris umbes 70% hääleõiguslikest.

Tema plaan ei läinud paremini ka järgmisel etapil: eelmise aasta lõpus toimunud parlamendivalimistel.

Osavõtt oli rekordiliselt madal, 11%, mis sundis hr Saiedit ütlema, et rahvas ei taha parlamenti.

Sagedaste tiraadidega meedia ja poliitilise klassi vastu, süüdistades neid korruptsioonis ja võimu kuritarvitamises, on president tegelikult võidnud end rahva päästjaks – ainsa mehena, keda poliitika ja võimupüüdlus ei saa määrida.

Seetõttu näib mõtte levitamine, et Tuneesiat ähvardab Sahara-taguste migrantide eksistentsiaalne oht, mugav tähelepanu kõrvale juhtida.

Kuid ksenofoobne diskursus pole täielikult presidendi väljamõeldud.

Võtame väikese poliitilise partei, mis toetab hr Saiedit, Tuneesia natsionalistlikku partei. See on levitanud ksenofoobseid seisukohti – rabavalt sarnaseid immigratsioonivastaste paremäärmuslike parteide omadega Euroopas ning kampaaniat teinud mustanahaliste migrantide väljasaatmise poolt.

Partei väidab, et Sahara-tagused aafriklased on asunikud, kes viivad lõpuks oma maa tuneeslastelt välja, ning see tõmbab paralleeli Iisraeli ja palestiinlastega.

Rahvuslaste kaardi mängimine on Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas kujunenud mugavaks taktikaks, et võidelda poliitilise islami läbiva mõjuga, mis on põhimõtteliselt riikidevaheline ideoloogia ja mille toetajad Tuneesias esindavad endiselt hr Saiedi suurimaid poliitilisi vastaseid.

Natsionalism võib olla healoomuline või kriisi ajal ohtlikule territooriumile kalduda. Hr Saied on oma poliitilisi vastaseid korduvalt hukka mõistnud kui “reetureid”.

See polarisatsioon ei ole Tuneesiale ainulaadne.

Näib, et härra Saied on võtnud lehe Egiptuse president Abdul Fattah al-Sisi valitsuse strateegiast, et õõnestada islamistliku ideoloogia haaret ühiskonnas ja poliitilises diskursuses.

See on püüdnud uuesti äratada ainulaadse rahvusliku identiteedi tunnet kui vastumürki rahvusvahelisele islamismi ideoloogiale, kus usk on riigi ees.

Ja nagu Tuneesia, on ka Egiptuses kasvanud mustanahaliste vastane retoorika, mida väljendavad ultranatsionalistid, kes näevad mustanahaliste Aafrika migrantide viibimist Egiptuses ohuna.

Tuneesia sündmustele reageerides väljendas Egiptuse ultranatsionalistlik rühmitus, kes nimetab end Nationalist Revivaliks, hr Saiedile toetust.

Rühm väidab, et Egiptus on olnud Sudaani ja Sahara-taguse piirkonna immigrandid üle ujutatud, kutsudes ametivõime üles sissevoolu peatama ja neid välja saatma.

Samad inimesed tegid hiljuti kampaaniat Ameerika püstijalakoomiku Kevin Harti plaanitud esinemise vastu Egiptuses, kuna artist toetas afrokesksust – muu hulgas arvati, et Vana-Egiptus oli mustanahaline tsivilisatsioon.

See tekitas muidugi paljudes egiptlastes raevu, kellest valdav enamus, nagu paljud tuneeslased, üritavad eristuda Sahara-tagusest Aafrikast.

Etendust peeti osaks laiemast vandenõust, mille eesmärk oli egiptlastelt nende oma kultuur ja maa ära visata, viidates samas ka Palestiina olukorrale, meenutades Tuneesia natsionalistlikku partei.

Näitus jäi hiljem ära, kuid korraldajad ei põhjendanud, miks. Seda peeti Egiptuse natsionalistide võiduks.

Vastuseks rahvusvahelisele pahameelele on härra Saied viimastel päevadel teinud mõned lepitavad märkused, rõhutades, et Tuneesia on Aafrika riik ja tal on sugulasi, kes on abielus mustanahaliste aafriklastega.

Ja valitsus on teatanud mõningatest meetmetest mustanahaliste Aafrika kogukonna rahustamiseks, näiteks kaebuste jaoks vihjeliini loomine ja trahvide tühistamine neile, kes on viisa ületanud.

Kuid kõik oli natuke liiga hilja.

Kahju riigi mainele on tehtud.

Kui natsionalistlik džinn on pudelist välja lastud, võib tal tekkida omaette elu. Äärmuslikel hetkedel võivad esimesteks ohvriteks olla välismaalased või etnilised vähemused.