مشرف
Londoni aeglustumine on Ühendkuningriigi nõrga tootlikkuse algpõhjus, selgub neljapäeval avaldatud uuringust, mis näitab, et pealinn on viimase 15 aasta jooksul ülejäänud riigist ja sarnastest globaalsetest linnadest maha jäänud.
Aruandes ütles Center for Cities mõttekoda, et Londonis alates 2007. aastast töötatud tunni kohta on toodangu väärtus jäänud alla Pariisi, New Yorgi ja Brüsseli omale ning väitis, et keskvalitsuse suurem detsentraliseerimine aitaks leevendada Brexiti- ja -järgset. väljundit tabanud koroonaviiruse väljakutsed.
Londoni kaal rahvamajanduses tähendas, et Ühendkuningriigi sisemajanduse kogutoodang oleks 2019. aastal olnud 54 miljardi naela võrra suurem, kui selle tootlikkus oleks alates 2008.–2009. aasta finantskriisist kasvanud Pariisi, New Yorgi, Brüsseli ja Stockholmi tootlikkusega sarnaselt, teatas mõttekoda. . Ta lisas, et maksulaekumised oleksid olnud 17 miljardit naela suuremad.
Selle asemel leiti ametlike andmete analüüsist, et pealinna aastane tootlikkuse kasv – defineerituna toodangu väärtusena töötunni kohta – oli alates 2007. aastast olnud keskmiselt vaid 0,2 protsenti, mis on veidi alla riigi niigi nõrga keskmise 0,3 protsenti.
Samal perioodil oli tootlikkuse kasv Pariisis keskmiselt 0,9 protsenti – peaaegu kaks korda suurem Prantsusmaa keskmisest – ja 1,4 protsenti New Yorgis, võrreldes USA keskmise 1 protsendiga.
Selline alatulemus on oluline, sest Londonis on tootlikkus palju kõrgem, kuna selle majandus põhineb professionaalsete teenuste, IT- ja pangandussektori superstaarettevõtetel kui teistes piirkondades. Ka hõive on pealinnas kiiremini kasvanud, mis tähendab, et see määrab üha enam riigisiseseid trende.
Peaminister Rishi Sunaki valitsus ja Sir Keir Starmeri juhitud leiboristid peavad tootlikkuse suurendamist majanduse elavdamisel ülioluliseks. Pikas perspektiivis on vaja kõrgemat tootlikkust, et palgad tõuseks ja elatustase paraneks, ilma et see suurendaks inflatsiooni.
Aruandes öeldakse, et Londoni majanduskasvu aeglustumise peamiseks põhjuseks oli pealinna südames kõige tootlikumate ettevõtete kogelemine, samas kui tootlikkus kasvas kõige kiiremini selle äärealade arenevates piirkondades.
Märkides, et see järsk aeglustumine toimus enne Brexitit, ütles linnade keskus, et seda ei saa seletada makromajanduslike suundumustega – nagu pikaajaline ülilõdva rahapoliitika periood –, sest seda pole juhtunud teistes globaalsetes finantskeskustes.
Selle asemel soovitas see tõus olla tingitud ärikinnisvara kulude suurenemisest, mis oli tõrjunud välja tootlikumad immateriaalsed investeeringud. Ta lisas, et kõrged eluasemekulud ja nõrgem nael muutsid Londoni kõrgelt kvalifitseeritud välismaiste spetsialistide jaoks vähem atraktiivseks.
Linnade keskuse poliitikadirektor Paul Swinney ütles, et Londoni müügiargument seisneb selles, et “see pakub kuludest suuremat kasu”, nii et “kui selle eelised vähenevad ja kulud kasvavad, on see vähem atraktiivne”.
Ta lisas, et kui see jätkub, võib madalam tootlikkus suurendada Brexiti ja kodutööga seotud väljakutseid, mis tooks kaasa edasise languse.
Mõttekoja sõnul võivad planeerimisreformid alandada eluaseme- ja büroopindade kulusid, samas kui uued fiskaalvolitused võiksid võimaldada linnapeal kehtestada palgafondimaks või kehtestada linna müügi- või turismimaks.
Ta lisas, et ministrite teised prioriteedid peaksid olema kõrgelt kvalifitseeritud rände ergutamine ja paremate kokkulepete saavutamine ELiga finantsteenustega kauplemiseks, millel Londoni varandus ikka veel sõltus.
HM Treasury ütles, et kantsler on koostanud plaani tootlikkuse suurendamiseks ja valitsus on samuti seadnud paika “ambitsioonikad” finantsteenuste reformid, vaadates samal ajal üle ka EL-ist tulenevad eeskirjad teistes kriitilistes kasvusektorites.