مشرف
2002. aastal kolisin ma Londonist tollasesse õnnetult odavamasse Pariisi. Londonil olid kõikvõimsad pangad; Pariis oli “19. sajandi pealinn”. Tegelikult tundsin, et emigreerun modernsusest.
Prantsusmaal olid siis madalamad keskmised sissetulekud kui Ühendkuningriigis ja neile tehti vähem välismaiseid otseinvesteeringuid, osaliselt tänu pidevatele streikidele. Välispoliitikas käitus Prantsusmaa omamoodi dissidentliku üksildajana, kelle seisukohti enamasti eirati. Riigid on kaksikud: kaks absurdselt ületsentraliseeritud endist 67 miljoni inimesega impeeriumit, mis võitlevad igavesti deindustrialiseerimisega, kus minevik ulatub olevikust nagu surilina. Kuid toona oli Briti kaksik domineeriv.
Kui Rishi Sunak ületab 10. märtsil La Manche’i väina, kus toimub esimene Prantsuse-Briti juhtide tippkohtumine pärast 2018. aastat, märkab ta muutusi. Riik, mille kontuurid meenutavad kõige enam Suurbritanniat, hakkab seda asendama. Prantsusmaa võtab üle mõned Ühendkuningriigi traditsioonilised funktsioonid.
Peaaegu 20 aastat tagasi vaatasin televiisorist, kuidas Suurbritannia võitis Pürrhose ülitähtsa võidu oma naabri üle. ÜRO arutas tulevase sissetungi üle Iraaki. Prantsusmaa välisminister Dominique de Villepin rääkis sõja vastu prantsuse keeles, samal ajal kui enamik delegaate kuulas tõlget kõrvaklappidest. See oli Prantsusmaa kaasaegse rolli metafoor: De Villepin lootis, et maailm kuuleb teda, kuid see polnud päris.
Ta lõpetas: „See sõnum tuleb teieni täna ühest vanast riigist Prantsusmaalt. . . Suurbritannia välisminister Jack Straw vastas: “Härra president, ma räägin ühe väga vana riigi nimel, mille asutasid 1066. aastal prantslased.” Delegaadid – peaaegu kõik kuulasid teda ilma kõrvaklappideta – ohkasid. Briti vaimukus oli torganud prantslaste pompoossuse. Ühendkuningriik, mis oli tol ajal “rahvusvahelise kogukonna” tugisammas, võitis Iraagi üle.
Prantsusmaal osutus õigus, kuid sellest polnud suurt kasu. 2008. aastal nuusutas Londoni linnapea nõunik John Ross: „Me ei arva, et konkureerime Pariisiga. Me võitsime selle võistluse.” Nicolas Sarkozy, toonane Prantsusmaa president, mõtles hiljar, et Ühendkuningriik oli võitnud keelelahingu, finantslahingu, võitnud sümbolite lahingu oma monarhia kaudu.
Kuid pärast 2008. aastat näitas Prantsusmaa valitsev klass suurepäraseid ellujäämisoskusi: finantskriis ei kahjustanud tema majandust püsivalt ja Frexitit ei olnud. Kui küsisin Prantsuse tööstusministrilt Roland Lescure’ilt, kas Brexitist on Prantsusmaale kasu, vastas ta: „Jah, ilma kahemõttelisuseta. Ühendkuningriik oli otseste otseinvesteeringute varjupaik Euroopas. Oleme atraktiivsemad kui kunagi varem. Ma arvan, et Suurbritannia on vähem atraktiivne kui kunagi varem. Kuna Suurbritannia ei ole rahvusvaheliste ettevõtete jaoks enam ilmselge koht Euroopa peakorteri paigutamiseks, on Prantsusmaa nüüd välismaiste otseinvesteeringute osas esikohal.
Te ei loe palju pealkirju ettevõtete kohta, kes kolivad olemasolevaid töötajaid üle kanali. Pigem on need uued investeerimisotsused, mis soosivad Prantsusmaad. Prantslaste sissetulekud on võrdväärsed Briti omadega – prantslased töötavad vähem, kuid teenivad end kõrgema tootlikkusega. Suurbritannias on nüüd prantsusepärased streigid.
Tõenäoliselt seetõttu, et Pariis ja London olid mõlemad keiserlikud pealinnad, on need Lääne-Euroopa ainsad kaks ülemaailmset metropoli. See teeb Pariisist potentsiaalse alternatiivi Londonile. Nüüd sööb see Londoni suurt juhtpositsiooni panganduses ja tehnoloogias ning ainult osaliselt Briti uute nõrkuste tõttu: vajadus viisade järele Euroopa töötajatele, reeglid, mis takistavad Londonis asuvatel finantsfirmadel Euroopa kliente teenindamast, stagneerunud City.
Pariis muutub ka investoritele atraktiivsemaks. Sellel on rohkem kiirrongimarsruute, kui London oskab unistada, ja 2030. aastaks ehitatakse 196 000 uut äärelinna kodu. Linna eliit saab lõpuks välismaalastega hakkama inglise keeles – tunnistajaks Emmanuel Macron ja tema praktiliselt kakskeelsetest ministritest koosnev kaader.
Diplomaatiliste kriiside korral helistas Washington traditsiooniliselt esimesena Londonisse. Kuid Suurbritannia ilma kohata EL-i lauas on vähem kasulik. Seda vaevab ebaloomulik poliitiline ebastabiilsus, see näitab peaaegu gaullistlikku kinnisideet üksi tegutsemise suhtes ja on hiljuti võidnud ebatõsised juhid, nagu Liz Truss ja Boris Johnson. Vahepeal on Prantsusmaale marginaalne kasu, et USA välisminister Antony Blinken on frankofoon pariislane.
Kuud tagasi oli Macron veel klassikaline prantsuse dissident lääne liidu sees, kõlades teiste meele järgi natuke liiga Putini-meelsena. Nüüd, kui tegelikkus sunnib teda tagasi liitu, ütleb ta, et toetab Ukrainat “võidu poole”. “Ma arvan, et ta on seekord päriselt muutunud,” ütles hiljuti Ukraina president Volodymyr Zelenskyy. Isegi russofiilidest Prantsuse sõjaväelased pöörduvad Kremli vastu, kuna see aitab neid Aafrikast välja tõrjuda. Sümboolselt on Prantsusmaa viinud Malist Ukraina piiridele sõjaväetelgid.
Ma solvan mõlemat riiki, kuid Prantsusmaa on saamas uueks Suurbritanniaks.
Jälgige Simonit Twitteris @KuperSimon ja saatke talle e-kiri aadressil simon[email protected]
Jälgi @FTMag Twitteris, et meie viimastest lugudest kõigepealt teada saada