Prantsusmaa pensionireformid: kas Macroni valitsus on kriisi tõttu hukule määratud?

“See kriis näitab,” ütles veteran poliitikakommentaator Alain Duhamel hiljuti, “et seal on kaks Prantsusmaad. Nad elavad täiesti eraldi vaimsetes maailmades ja neil on võimatu isegi suhelda.”

Kuna riik kõigub tsiviilrahutuste piiril, kajab tema otsus sünge eelaimdusena. Prantsusmaa deemonid on tagasi ja jälitavad maad.

Viha ja vastastikune mõistmatus president Emmanuel Macroni kavandatud pensioniea reformi üle näitavad, kui ohtlikult on need kaks fraktsiooni muutunud.

Valitsuse sõnul on pensioniea tagasilükkamine 62-lt 64-le elutähtis, et säilitada Prantsusmaa kõrgelt hinnatud jaotussüsteem, mis põhineb ühel fondil, kuhu töötajad sissemakseid ja pensionärid saavad.

Kui inimesed elavad kauem, oleks ainsaks alternatiiviks pensionide väärtuse vähendamine või töötavate inimeste sissemaksete suurendamine.

Ja mõlemad variandid oleksid veelgi ebapopulaarsemad.

Veelgi enam, ütleb president, Prantsusmaa lihtsalt ühtlustub kõigi teiste Euroopa demokraatiatega, millest enamiku pensioniiga on isegi kõrgem kui kavandatud 64 aastat.

Kuid miski sellest ei tundu olevat avalikkuses meelt leidnud, kes lükkab reformi tagasi umbes 70–30%.

Selle asemel näivad inimesed kalduvat uskuma vasak- ja paremäärmuslaste argumente: esiteks, et pole vaja kiiret, sest pensioni rahandus pole nii halb, kui seda kujutatakse, aga ka seda, et see on ebaõiglane.

Ühelt poolt nõuavad paljud meeleavaldajad mitte ainult reformi lõpetamist, vaid tegelikult ka pensioniea alandamist, kus see oli enne 2010. aastat, mil see oli vaid 60.

Teisest küljest räägivad parempoolsed hääled, et Macroni plaan on juba nii tulvil mööndustest ja eranditest, mis on pika parlamendiprotsessi jooksul surve all väänatud, et sellega saavutatav kokkuhoid on nüüd sisuliselt mõttetu.

Toimivas demokraatias leiaksid vastandlikud argumendid kindlasti mingisuguse kompromissi. Lõppkokkuvõttes nõustub enamik elanikkonnast, lükates tagasi Macroni plaani, ka sellega, et pensionireform on vajalik.

Aga kas Prantsuse demokraatia toimib?

Usk tavapoliitikasse ja parlamentaarsesse süsteemi on tegelikult põhjas. Kuidas muidu seletada pool sajandit Prantsusmaad juhtinud gaullistide ja sotsialistide kokkuvarisemist ning parem- ja vasakäärmuslaste esilekerkimist?

President Macron julgustas surma ancien régimesee vana kord, mida ta kasutas ära, et poseerida üksiku mõõduka tegelasena, valides vasak- ja parempoolsetest programmidest mõistlikke tükke.

Ta võis olla üliintelligentne ja üliinnukas, kuid Prantsusmaale ei meeldinud ta kunagi ja ta valiti vaikimisi kaks korda. Sest alternatiiv Marine Le Pen oli enamikule vastuvõetamatu.

Mõõduka opositsiooni kõrvaldamisega muutis ta opositsiooni äärmuslikuks.

Eelmise aasta parlamendivalimistel ei suutnud ta enamust kindlustada – see teeb paratamatuks eelmisel neljapäeval põhiseaduse vääramatu jõud tuntud kui 49:3, et seadus läbi suruda.

Samal ajal langes avaliku arutelu põhimõte pidevalt.

Vasakpoolsed esitasid pensioniseadusele sõna otseses mõttes tuhandeid muudatusettepanekuid, muutes selle tavapärase vastuvõtmise võimatuks. Vastased kirjeldasid reformi kui “jõhkrat” ja “ebainimlikku”, mis teistes riikides oleks tundunud täiesti anodüüs.

Üks vasakpoolne parlamendisaadik poseeris väljaspool assambleed, jalg tööministri peaga maalitud pallil; rahvahulga vägivalla kartuses kutsus juhtiv Macroni-meelne parlamendisaadik reedel oma kolleegidele politseikaitset.

Seoses rüüstamis- ja linnavägivallastseenidega, mädanevate prügimägedega Pariisi ja teiste Prantsusmaa linnade tänavatel ning tõotusega, et saabuvad halvad streigid, on see ebasoodne õhkkond, kui riik jõuab kriisi järgmisse otsustavasse faasi.

Pärast presidendi poolt 49:3 menetluse algatamist on opositsiooniparteid esitanud kaks umbusaldusavaldust valitsusele, mida arutatakse sel nädalal. Teoreetiliselt, kui üks neist läbi läheb, tooks see kaasa valitsuse kukkumise ja võimalikud ennetähtaegsed valimised.

Praktikas pole tõenäoline, et isegi parlamendi tsentristide fraktsiooni esitatud nn “transpartisan” algatus, mis väidetavalt loob suurema tõenäosusega konsensuse vastastikku vaenulike vasak- ja paremäärmuslaste vahel, ei saaks neid numbreid.

Kui ettepanekud ebaõnnestuvad, võib opositsioon jätkata võitlust reformi vastu muude vahenditega: näiteks pöördudes põhiseadusnõukogu poole, kes otsustab uute seaduste vastavuse üle põhiseadusele, või püüdes korraldada rahvahääletust.

Valitsus loodab, et ühel hetkel saabub reaalsus ja enamik inimesi lepib paratamatusega masendunud.

Tõenäoliselt tuleb lõpuks ohverdada – kahtlemata peaminister Élisabeth Borne’i näol.

Aga praegu on tuju selleks liiga kole.

Lähiajal lisatakse igale blokeeritud bensiinihoidlale, igale kogumata prügikastile ja igale purustatud aknale kaasnev refrään: “Blame 49:3. Blame Macron.”