مشرفTeadlased hoiatasid, et meie planeet seisab silmitsi fosfogedooniga. Nad kardavad, et meie fosfori väärkasutamine võib põhjustada surmava väetiste puuduse, mis häiriks ülemaailmset toidutootmist.
Samal ajal põhjustab põldudelt uhutud fosfaatväetis – koos reovee sattumisega jõgedesse, järvedesse ja meredesse – laialdast vetikate õitsemist ning tekitab vees surnud alasid, mis ohustavad kalavarusid.
Lisaks sellele suurendab elemendi liigne kasutamine metaani eraldumist kogu planeedil, mis suurendab globaalset kuumenemist ja süsinikdioksiidi heitkogustest põhjustatud kliimakriisi, hoiatasid teadlased.
“Oleme jõudnud kriitilise pöördepunkti,” ütles prof Phil Haygarth Lancasteri ülikoolist. “Võib-olla saame tagasi pöörduda, kuid peame end kokku võtma ja olema fosfori kasutamise osas palju targemad. Kui me seda ei tee, seisame silmitsi õnnetusega, mida oleme nimetanud fosfogedooniks.
Fosfori avastas 1669. aastal saksa teadlane Hennig Brandt, kes eraldas selle uriinist ja sellest ajast alates on näidatud, et see on eluks hädavajalik. Luud ja hambad koosnevad suures osas mineraalsest kaltsiumfosfaadist – sellest saadud ühendist –, samas kui element annab DNA-le ka suhkrufosfaadi karkassi.
“Lihtsustatult öeldes pole Maal elu ilma fosforita,” selgitas Bristoli ülikooli prof Penny Johnes.
Selle elemendi globaalne tähtsus seisneb selle kasutamises põllukultuuride kasvu soodustamiseks. Igal aastal müüakse maailmas umbes 50 miljonit tonni fosfaatväetist ja need varud mängivad otsustavat rolli planeedi 8 miljardi elaniku toitmisel.
Märkimisväärseid fosforivarusid leidub aga vaid vähestes riikides: Marokos ja Lääne-Saharas on suurim kogus, Hiinas suuruselt teine ja Alžeerias kolmas. Seevastu USA-s on reservid varasemast tasemest langenud 1%ni, samas kui Suurbritannia on alati pidanud toetuma impordile. “Traditsioonilised kivifosfaadi varud on suhteliselt haruldased ja on ammendunud seoses nende kaevandamisega väetiste tootmiseks,” lisas Johnes.
See aktsiate kasvav pinge on tekitanud kartusi, et maailm jõuab mõne aasta pärast “fosfori tipptasemeni”. Varud vähenevad, jättes paljudele riikidele raskusi oma rahva toitmiseks piisava koguse hankimisega.
See väljavaade puudutab paljusid analüütikuid, kes muretsevad, et mõned kartellid võivad peagi kontrollida suuremat osa maailma tarnetest ja jätta lääne hindade hüppeliselt haavatavaks. Tulemuseks oleks 1970. aastate naftakriisi fosfaadiekvivalent.
Ulmekirjanik Isaac Asimov võttis selle keerulise olukorra kunagi kokku järgmiselt: “Elu võib paljuneda, kuni kogu fosfor on kadunud ja siis saabub vääramatu peatus, mida miski ei saa takistada.”
Neid ohte rõhutati ka eelmisel nädalal USA-s väljaandes Kuradi element: fosfor ja tasakaalust väljas maailm, keskkonnakirjanik Dan Egan. Raamat pole Ühendkuningriigis veel avaldatud, kuid see peegeldab Briti teadlaste hiljuti tõstatatud muresid.
Nad ütlevad, et oleme oma põldudele pandud fosfaatide kasutamisega liialdatud. Nendest pestud väetis – ja fosforirikka heitvee väljavool – on vallandanud vee ulatusliku saastumise ja tekitanud kahjulikke vetikate õitsenguid. Mõned maailma suurimad mageveekogud on praegu kannatanud, sealhulgas Baikali järv Venemaal, Victoria järv Aafrikas ja Põhja-Ameerika Erie järv. Erie õitsemine on viimastel aastatel põhjustanud kohaliku joogivee mürgistuse.
“Nii nagu maismaal, aitavad fosfaadid veetaimedel kasvada,” ütles Haygarth, kes on raamatu kaasautor. Fosfor: minevik ja tulevik. “Ja sellel on praegu jõgedes, järvedes ja meredes katastroofilised tagajärjed.” Õitsemisest lämbunud veekogudest on paljud muutunud surnud aladeks, kus vähesed olendid jäävad ellu ja mis laienevad. Nüüd tekib igal suvel näiteks Mehhiko lahte üks surnud tsoon.
Sellised kriisid tekitavad ka muid keskkonnaprobleeme. “Kliimamuutus tähendab, et soojemate tingimuste tõttu õitseb fosfaatreostuse ühiku kohta rohkem vetikaid,” ütles prof Bryan Spears Ühendkuningriigi Midlothiani ökoloogia- ja hüdroloogiakeskusest.
“Probleem on selles, et kui need vetikad surevad, võivad need laguneda ja toota metaani. Nii et õitsemise suurenemine tähendab, et atmosfääri pumbatakse rohkem metaani – ja metaan on atmosfääri soojendamisel 80 korda tugevam kui süsinikdioksiid. See on tõsine mure põhjus.” Spears juhtis meeskonda, kuhu kuulusid Haygarth ja Johnes, kes kirjutas hiljutise raporti “Our Phosphorus Future”, milles kirjeldatakse meetmeid, mis on vajalikud meie eelseisva kriisi peatamiseks. Nende hulka kuuluvad fosfori ringlussevõtu viiside parandamine ja ülemaailmne üleminek madala fosfori jalajäljega tervislikule toitumisele.
Elemendi ülemaailmne levik näitab, kui põhjalikult inimkond praegu meie planeedi koostist kujundab, lisas Johnes. „Ühel juhul kaevame välja iidsed kivisöe, nafta ja gaasi süsinikumaardlad, põletame need ja pumpame seega atmosfääri miljardeid tonne süsinikdioksiidi, käivitades kliimamuutuse.
„Fosforiga kaevandame ka maavarasid, kuid praegusel juhul muudame need väetiseks, mis uhutakse jõgedesse ja meredesse, kus need käivitavad vetikate õitsemise. Mõlemal juhul põhjustavad need suured ümberpaigutused planeedi hävingut.